FCI Standard nr 137 - / 05.06.2002 / D
PÄRITOLUMAA: Prantsusmaa
KASUTUS: Karjakaitsekoer mäestikus karjatamisel
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pintśerid, śnautserid, molossid ja śveitsi
alpi karjakoerad
Alarühm 2.2
Molossid. Mäestikukoerad
Töökatseteta
LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE:
Pürenee mäestikukoer, kes on Püreneede mäestikualadel
esinenud arvamatutest aegadest, sai tuntuks juba keskajal ja teda hakati kasutama losside valvekoerana; tõu olemasolu dokumenteeriti
Gaston Phoebus'e poolt juba 14'ndal aastasajal. 17. sajandil oli ta kasutuses seltsikoerana ning nautis elu ka Louis XIV luksuslikus
õukonnas. Esimesed täpsed kirjeldused sellest koerast avaldati krahv de Bylandt'i raamatus aastal 1897. Kümme aastat
hiljem asutati esimene tõuklubi ja aastal 1923 kinnitas Pürenee mäestikukoerte sõprade ühing (la Réunion des Amateurs de Chiens
Pyrénées) Bernard Sénac-Lagrange' initsiatiivil tõu ametliku standardi S.C.C (Sociéte Centrale Canine de France - Prantsusmaa
Koerte Keskliidu) juures. Kessaegne tõustandard on säilinud väga lähedasena oma 1923.aastal väljatöötatud algupärasele versioonile;
kõik sisse viidud muudatused on tehtud vaid täpsustavatena.
ÜLDMULJE:
Suur, imposantne, tugeva kehaehitusega koer, kellel
ei puudu samas ka teatav elegantsus.
OLULISED PROPORTSIOONID:
KÄITUMINE / ISELOOM:
Kuna see koeratõug on ette nähtud eranditult vaid
karja kaitseks röövloomade rünnakute vastu, rahuldab aretusvalikut vaid selliste omadustega koer, kellel on kontrollitud sobivust
valvama, tähelepanu äratavat käitumist ja suhet oma karjaga. Siinkohal esiletoodud iseärasusi rõhutavad jõulisus ja
liikuvus, nagu ka õrn hoolitsus ja kiindumus oma kaitsealuste suhtes. Sellel kaitsekoeral on kalduvust sõltumatusele ning
omaalgatuslikkusele, mis nõuab tema peremehelt teatavat autoriteedi kehtestamist.
PEA:
Koera suurusega võrreldes mitte liiga võimas; pea
on külgedelt üsna lame
PEAPIIRKOND:
Kolju: Koljuosa suurim laius vastab tema pikkusele.
Kolju on veidi kumerdunud ja seega on lauba küljeosad hästi täitunud. Kuklakühm on selgelt märgatav ja tagantpoolt näib koljuosa
teravatipulisena. Kulmukaared ei ole oluliselt rõhutud ning laubavagu silmadevahelise astanguna vaevutuntav.
Üleminek laubalt koonule: Kerge kaldega.
NÄOPIIRKOND:
Ninapeegel: Täies ulatuses must.
Koon: Lai, veidi lühem kui koljuosa, ninatipu
suunas ühtlaselt ahanev. Pealtvaates on koon tömbiotsalise V kujuline. Silmad alt hästi täitunud.
Mokad: Veidi rippuvad mokad katavad napilt
alalõuad; mokad on mustad või väga tugevasti mustalaigulised, niisamuti igemed.
Lõuad / Hambad: Hammastik peab olema täiskompaktne,
hambad terved ja valged. Käärtaoline hambumus (ülemised lõikehambad asetsevad vahet jätmata alumiste ees). Lubatud on ka otsehambumus,
ka selliselt, kui mõlemad keskmised alumised lõikehamabad on oma reast ettepoole vajunud.
Silmad: Üsna väikesed, mandlikujulised, kergelt
viltuse asetusega; targa ja mõtliku ilmega; tumeda merevaigu värvi. Mustaservalised silmalaod ei ole lõdvad. Pilk on pehme
ja usaldav.
Kõrvad: Asetsevad silmade kõrgusel, üsna väikesed,
ümaratippulise kolmnurga kujulised. Allasuunas pea külgedele laskuvad ja tähelepanelikkuse korral veidi kõrgemale kerkivad.
KAEL:
Tugev, üsna lühike, vähese kaelalotiga.
KERE:
Õlanukist istmikuni mõõdetud kerepikkus ületab veidi
turjakõrguse. Vahemaa rinnakuluust maani umbes pool turjakõrgusest ega tohi mingil juhul sellest väiksem olla.
Ülemine profiiljoon: Hästi kompaktne.
Turi: Lai.
Selg: Hea pikkusega, kindel.
Nimme (lanne): Keskmise pikkusega
Laudjas: Veidi laskuv ja üsna rõhutatud puusanukkidega.
Rindkere: Mitte niivõrd liiga sügav, pigem
lai ja pikk. Ulatub küünarnukkide kõrguseni, kuid mitte sügavamale. Rinnakorvi sügavus on võrdne poolega turjakõgusest või
veidi väiksem. Roided on kergelt kaardunud.
Tühimikud: Mõõduka sügavusega.
SABA:
Saba ulatub vähemalt kannanukkideni. See on kohevakarvaline
ja moodustab vimpli. Rahulikus olekus on saba madala asetusega, eelistatumalt selgelt keerdunud sabaotsaga; tähelepanelikkuse
korral kerkib sabaots kõrgele puudutab nimmet (saba "teeb ratast", "arroundera" Püreneede mägirahva kõnepruugis).
JÄSEMED:
ESIJÄMESED:
Esijalad on tugevad ja sirgete seisudega, püstised.
Õlad: Keskmiselt kaldus asetusega.
Õlavarred: Hästi lihaselised, keskmise pikkusega
Küünarvarred: Sirged, tugevad, hea karvanarmastusega.
Randmeliigesed: Asetsevad küünarvarre pikendusena.
Kämblad: Kergelt kaldus asetusega.
Esikäpad: Piklikuvõitu, kompaktsed, mõnevõrra
võlvunud varvastega.
TAGAJÄSEMED:
Karvnarmastus tagajalgadel on rikkalik ja pikem kui
esijalgadel. Tagantvaates on tagajalad suhtes sirgelt püstise seisuga.
Reied: Mitte liiga pikad, keskmiselt kaldus
asetusega; lihastik on hästi arenenud ning ümaralt väljakummuv.
Põlved: Mõõdukalt nurgitunud, asetsevad kere
pikiteljega paralleelselt.
Sääred: Keskmise pikkusega, tugevad.
Kannaliigesed: Laiad, kuivad, keskmiselt nurgitunud.
Tagakäppad: Piklikuvõitu, kompaktsed, mõnevõrra
võlvunud varvastega.
Kannused: Mõlemal tagajala on kahekordsed,
hästi väljaarenenud kannused - topeltkannused. Esijalgade lisavarbad võivad olla nii ühe -kui kahekordsed.
LIIKUMINE:
Pürenee mäestikukoera liikumine on jõuline ja vaba,
mitte kunagi raskepärane; liikumine on üsna pikka ulatusega ja kiire ning samas pehme ning elegantsena näiv. Liigesenurgad
võimaldavad koeral liikuda kestvalt ühtlase ja vastupidava tempoga.
NAHK:
Nahk on paks ja elastne; sageli esinevad kogu keha
ulatuses pigmendilaigud.
KARVKATTE:
Karv: Tihe ja sile, üsna pikk ja paindlik;
turjal ja selljal üsna kuivalt kare; sabas ja kaela osas, kus karv võib olla ka veidi laines olla, on karv pikem. "Pükste"
karv on peenem, villam ja hästi tihe. Alusvill on kogu ulatuses hästi tihe.
Värvus: Valge ja valge hallide (mägra- või
hundihallide), helekollaste või oranźitooniliste (roostetooniliste) laikudega peas, kürvadel ja sabatüve piirkonnas,
vahel ka kerel. Mägrakarvalaigud in eelistatumad.
SUURUS JA KEHAKAAL:
Turjakõrgus: Isastel 70-80 cm
Emastel 65-75 cm
Väga hea tüübiliste koerte puhul võib lubada kõrvalkallet
kuni 2 cm ülespoole.
VEAD:
Kõik kõrvalkalded eeltoodust tuleb lugeda vigadeks,
mille hindamisel tuleb lähtuda otseselt kõrvalkalde ulatusest.
Üldilme:
Raskepärasusele viitav mulje, suursuguse puudumine.
Lihav, lõdva kehaehitusega, umane koer.
Pea:
Liiga raske, ristkülikukujuline
Liiga lai koljuosa, kumerdunud otsmik.
Liiga rõhutatud või puudulik üleminek laubalt koonule.
Liigselt rippuvad ja lõdvad mokad.
Ebapiisavalt pigmenteerunud ninapeegel, silmalaugude
servad ja mokkade servad.
Silmad:
Ümarad, heledad, sügaval asetsevad või välja pungituvad,
liiga suured või liiga väikesed, liiga kähestikku või teineteise suhtes liiga laia asetusega silmad. Nähtav silma sidekest.
Võimukas ilme.
Kõrvad:
Laiad, pikad, sissepoole pöörduvad, voltidesse hoiduvad,
liiga kõrgele kinnitunud või tahasuunas pöörduvalt hoiduvad kõrvad.
Kael:
Kitsas, pikavõitu ja vastupidi, liiga lühike, mis
jätab mulje otse õlgade vahele jäävast peast. Liiga tugevasti väljendunud kaelalott.
Kere:
Nõgus või kumer ülajoon, tagakõrge profiil.
Liiga lai või liiga kitsas eesrind, lamedad roided
või vastupidi, tünnikujuliselt kaardunud roided.
Hurdalikult nöördunud või lõdvalt rippuv kõht.
Saba:
Ebapiisava tihedusega karvastikuga või halvasti hoiduv;
liiga lühike või liiga pikk, karvanarmastuse puudumine; "sabaratta" puudumine liikumisel võib ka rahulikus olekus püsivalt
"rattana" hoiduv saba.
Esijäsemed:
Liiga avatud labaluu ja õlavarreluu vaheline liigesenurk.
Väljapoole või sissepoole pööratud varbad.
Tagajäsemed:
Jäigad või ülenurgitunud kannaliigesed.
Väljapoole või sissepoole pööratud varbad.
Käpad:
Pikad, lamedad.
Karv:
Lühike või krussis, siidine, pehme karv; alusvilla
puudumine.
DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:
Ninapeegel:
Kõik muud värvid peale täies ulatuses musta.
Lõuad / Hambad:
Üle -või alahambumus ning igasugused lõualuude vead.
Silmad:
Depigmenteerunud silmalaugude servad, kollased silmad.
Kannused:
Kannuste puudumine, tagajalgadel ühekordsed või välja
arenemata (atrofeerunud) topeltkannused.
Karvkatte värvus:
Kõik standardis nimetamata värvused
Suurus:
Ettenähtud piiridest väljapoole jääv suurus.
Märkus: Isastel peab olema
kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandkotti laskunud munandid.
Maret Kärdi tõlge
Saksa - ja prantsusekeelsetest originaalidest
oktoober, 2005. heaks kiidetud EKL juhatuse 15.12.2005 protokoll nr 12
