Make your own free website on Tripod.com

Pürenee mäestikukoer

Pürenee mäestikukoer
Pürenee mäestikukoera ajalugu
Pürenee mäestikukoer töökoerana
Pürenee mäestikukoera iseloom ja käitumine
Pürenee mäestikukorte soolised erinevused
Pürenee mäestiukukoera pidamistingimused
Pürenee mäestikukoera tervis
Pürenee mäestikukoera karvkatte ja hooldus
Tõu värvitoonid
Pürenee mäestikukoera liikumine
Pürenee mäestikukoera suurus ja kehakaal
Pürenee mäestikukoera maailmas ja Eestis
Pürenee mäestikukoera FCI standard
Kellele sobib pürenee mäestikukoer?
Kirjandus
Külalisteraamat
Viidad
Kontakt

TÕU AJALUGU

kaart79.jpg
Postkart Karin Scholten-Elfferich erakollektsioonist

Arvatakse et püreneekate eellased on pärit Lääne-Aasia Anatoolia mäestikualadel elanud koertest. On leitud pürenee tüüpi suurte koerte fossiilseid jäänuseid, mis pärinevad pronksiajast 1800 – 1000 e Kr.  Arvatakse et suured valged, peamiselt valvekoerad liikusid koos rändureist karjakasvatajate ja foniikia kaupmeestega mööda maad ja merd Anatoolia mäestiku aladelt Euroopasse.

Foniikia kaupmehed liikusid merd mööda Cadiz’ist Hispaaniasse ja sealt Püreneedele; aarialased liikusid Euroopasse maad mööda. Aaria rändhõimud jaotusid laiali erinevatesse paikadesse üle Euroopa, välja hakkasid kujunema  kohalikud tõuvariandid; Itaalias maremmano-abruzzese, Poolas poola podhalani lambakoer, endises Jugoslaavias sarplaninac, Ungaris kuvaz ja komondor, Slovakkias slovakkia kuvaz, Püreneedel pürenee mäestikukoer ja pürenee mastif, Türgis akbash ja anatoolia lambakoer, Bulgaarias bulgaaria lambakoer jne. Püreneede ilmastikutingimused olid samad nagu Lääne-Aasia aladel, ja koerad olid kuni keskajani Püreneedel tuhandeid aastaid isolatsioonis.

12.sajandist pärineb huvitav baraljeef Garcassone’i lossi põhjaväravas, mis kujutab Prantsuse kuninga vappi hoidvat pürenee mäestikukoera. Tõu olemasolu dokumenteeris Gaston Phobus  poolt juba 14. aastasajal. Ametlikud teated Prantsusmaalt, aastast 1407, räägivad suurtest mägikoerest, kes valvasid Foix’, Orthez’, Carcassonne’i ja Lourdes’i losse. Seal kasutati püreneekaid valvuritena koos lossi vahtkonnaga ja neil olid vahtkonnas töötavate inimeste juures eraldi eluruumid. Üks koer oli ülimalt väärtuslik ning asendas kahte vahtkonna töölist.

Päikesekuningas Louis XIV veetis 1675. aastal oma puhkuse Barreges’is, kus kohtas oma esimest pürenee mäetikukoera ja oli tõust nii sissevõetud, et võttis ühe koera endaga Louvre’i, samal aastal kuulutas ta pürenee mäestikukoera ametlikult õukonnakoeraks, mis tegi tõu Prantsuse aadlike seas kõrgelt nõutavaks õukonnakoeraks. Koerad olid juba varem tuntud oma kasulikkuse poolest sõnumitooja ja veokoerana, ja  neil oli suurepärane haistmismeel ja erakordselt hea nägemine, ühte pürenee mäestikukoera peeti samaväärseks kahe mehega. Prantsuse revolutsiooni ajal oli tõug väljasuremiseohus; revolutsioonist põhjustatud rahvaliikumine feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu tingis selle, et kõik aadlikega seotu tuli hävitada, kaasa arvatud nende uhked õukonnakoerad. Osadel pürenee mäestikukoertel õnnestus pääseda ja leida uued kodud talumeeste juures, kes neid taas karjakaitsekoertena kasutama hakkasid. Romantismiga tekkis taas huvi pürenee mäestikukoerte vastu.

kaart20.jpg
Postkaart Karin Scholten-Elfferich erakollektsioonist

Suurepärane video vanadest pürenee mäestikukoera postkaartidest:

Ameerika mandrile Newfoundlandi aladele jõudsid pürenee mäestikukoerad koos baski kalameestega aastal 1662 seltsi – ja valvekoertena. Inglismaa asunikega olid Newfoundladi aladele kaasa tulnud väärtuslikud  kiharakarvalised retriiverid, kes paaritudes pürenee koertega panid aluse tänäpäeva Landseer’i tõule, kes välimuselt on suur mustvalge koer.

19. sajand. Briti kuninganna Victoria tuntud koertearmastajana oli pürenee mäestikukoera omanik  aastal 1850. Kuninganna Victoria oli selle tõu suur austaja ja tegi väga palju tööd selleks, et tõug saaks vajaliku tähelepanu. 1880 .aa. keskpaiku tunnustas Inglise kennelklubi pürenee mäestikukoera omaette tõuks ning samal aastal esines tõug esmakordselt Londoni Crystal Palace’i koertenäitusel

Aastal 1897 lisas krahv H A Graff van Bylandt tõu oma entsüklopeediasse – Le Races de Chien  avaldati Brüsselis. Nii selles kui ka 1904. aasta väljaandes, olid fotod sellest maiesteetlikust tõust, kes oli seniajani tundmatu paljudele koertepidajatele ja tulemuseks oli äkiline nõudlus pürenee mäestikukoera kutsikatele. Prantsusmaale selline nõudlus head ei teinud, mõne aastaga müüdi parimad isendid välismaale, mille tagajärjel tõu populatsioon kodumaal vähenes ning tõu tulevik oli väljasuremise äärel. Iirimaale Dublinisse saabus esimene teadaolev pürenee mäestikukoer 1898.a Prantsusmaalt. 

Aastal 1907 asutati Prantsusmaal Hauteses Pastoure klubi, mille eesmärgiks oli Prantsusmaa põlistõugude populariseerimine, sellele järgnes esimese tõustandardi moodustamine. Kaks aastat hiljem tõi lord Roseberry tütar leedi Sybil Grant pürenee mäestikukoera Inglismaale aretuse eesmärgiks.

Kahjuks 1920.aa tõu populatsioon Prantsusmaal vähenes, aga Monsieur Bernard Sénac-Lagrange ja paljud teised tõukasvatajad töötasid selle nimel, et päästa pürenee mäestikukoer väljasuremisohust ja moodustasid 1923. a juulis tänapäevani eksisteeriva tõuühingu Reunion des Amateurs de Chiens Pyrénées (R.A.C.P), mille poolt kohendatud tõustandard on siiamaani jõus.

            Aastal 1936 moodustati Inglismaal The Pyrenean Mountain Dog Club of Great Britan, mis samal aastal registreeriti Inglismaa kennelklubi liikmeks ja tõuühing eksisteerib tänapäevani.

            Esimesi pürenee mäestikukoeri esitleti Ameerika Ühendriikides aastal 1824, kindral Lafayette tõi endaga kaasa kaks isast pürenee mäestikukoera. Peale seda imporditi veel paar koera ja alles 1931.aastal moodustati Massachuasettsi osariigis esimene kennel Basquaerir.

            Põhjamaades sai pürenee mäestikukoer tuntuks 19. sajandi lõppu poole. Norrasse saabus esimene koer 1940.aa ning mitukümmend aastat hiljem jõudsid ka esimesed tõu isendid Rootsi ja Taani. Soome jõudis esimene püreneekas aastal 1963 ja Eestisse aastal 2001.